Sündisin 1984. aastal Tartus. Mäletan meie Kastani tänava kodu puutreppi, mis oli ülijärsk ning alumise korruse vanatädi lillepotte. Neljasena kolisime perega Pärnusse. Elasin oma vanemate ja õe-vennaga alguses Mai ning hiljem Rähni tänaval. Mai tänaval kirjutasin oma esimese raamatu - ruudulisse vihikusse kirjutatud loo Beatricest, kes tahab moekunstnikuks saada. Lugesin hästi palju. Mäletan siiani neid mõnusaid suveõhtuid, kus pugesin raamatuga nari ülemisele korrusele, väikese magamistoa avatud aknast puhumas mõnus tuul ja aias vaikselt siristamas rohutirtsud.

Kooli ajal tegelesin peotantsu, kergejõustiku, showtantsu ja õmblemisega. Kirjandustunnid, kirjandite kirjutamine ja inglise keel olid minu täielikud lemmikud. Kirjutasin luuletusi kooli almanahhi, osalesin mõnel jutuvõistlusel ja pidasin päevikut, aga muidu oli kirjutamine minu jaoks täiesti tagaplaanil.

Ülikooli läksin Tallinnasse, õppisin alguses inglise keelt ja kirjandust ning sealt edasi magistrantuuris suulist ja kirjalikku tõlget. Kooli kõrvalt hakkasin keeltekoolis ka inglise keelt õpetama, magistrantuuri ajal asusin tööle tõlgina ministeeriumis. Lugesin jätkuvalt palju ja õmblesin. Mingil ajahetkel oli mul paarteist kirjasõpra üle maailma, mis aitas kirjutamishimu välja elada.

Minus kasvas soov õpetajatööd teha ja hirmsasti kibelesin ka välismaale, et kogeda elu kusagil mujal. Võimalikult teistsuguses paigas. See soov viis mind edasise elu käigus aastaks elama nii Egiptusesse kui ka Prantsusmaale; suve veetma vabatahtlikuna Kagu-Maroko väikekülla ning inglise keelt õpetama Palestiinasse. Pidasin hoogsalt blogi ja nautisin kirjutamisprotsessi ilma seda täielikult ise mõistmatagi.

Aleksandrias elatud aasta jättis minusse nii tugeva mälestuse, et tundsin pikalt, et see peab raamatuks saama. Tegudeni jõudsin aga alles aastaid hiljem, kui õpetajatööst läbipõlenuna ja oma väikese pojaga kodus olles aja maha võtsin. Kui “Absurdist armumiseni” valmis sai tundsin küll rõõmu sellest, et ma olin kirjutanud raamatu, kuid olin samas kurb, et kirjutamisprotsess läbi sai. Olin oma peas selle hetkeni mõelnud ju, et tahan ainult oma Egiptuse loo kaante vahele saada. Aga, kui ma mõtlesin selle peale, et ma ei saa enam kogeda raamatu kirjutamisest tekkinud eufooriat, tundus süda kuidagi tühi.

Kuid ega süda tühja kohta salli. Minu peas hakkasid kuju võtma erinevad tegelased ja vormuma lood. Poja loodushuvist inspireerituna ärkasid ellu “Musta Mulla Vabariigi” tegelased, kelle seiklustest nägi esimene raamat trükivalgust 2024. aasta märtsis. Tänasel päeval täidab minu südant töö õpetajakoolituse õppejõu ja õpetajana ning kirjutamine. Enam ma sellel kuhugi tagaplaanile vajuda ei lase, sest ma olen lõpuks aru saanud, kui suur armastus see minu elus ikkagi on.

Oleme perekondlikult otsustanud kirjastada raamatud ise. Mulle meeldib see mõte, et saan vabaduse vastutada ise kogu protsessi eest ja luua täpselt selliseid raamatuid, nagu mina tahan ja vaimusilmas ette kujutan ja minu mehele meeldib mõte seda teed minuga koos käia.