Raamatu sisukord:
1 Tere tulemast Musta Mulla vabariiki
2 Rotimamma Rosalje ja Rottmanni kaubamaja
3 Mutt Magnuse uus äriplaan
4 Vihmauss Vahuri suur unistus
5 Mügrimaffia naasmine
6 Sipelgas Siim ja tema muusikaarmastus
7 Mullamaa esimese spaa avamine
8 Putukate jalgpall, taimetoidu grillimise võistlus ja rannapäev
9 Suur vargus Rottmanni kaubamajas
10 Koduhiir Kaarel ja paks hall kass
11 Mügrimaffia ülekuulamine
12 Siimu bänd
13 Mügride ülestunnistus
14 Rotimamma Rosalje häda oma vennapojaga
15 Parlamendi istung mügride saatuse üle otsustamiseks
16 Rotipoiss Billi murdunud käpp
17 Kuidas Musta Mulla vabariik endale Mullamoosekandid sai
18 Mihklipäeva pidu
...ning katkend 6. peatükist:
Sipelgas Siim tahtis juba väikesest peale kaitseväekindraliks saada. Tihti nõudis ta oma sõpradelt paraadide harjutamist ja sõjaväe mängimist ning alati pidi tema olema vägede juht. Teised lasid tal seda ka olla, sest tegelikult tuli see Siimul väga hästi välja. Tema ema tavatses öelda, et Siim juba koorus kindralina. Kui Siim lõpuks Musta Mulla vabariigi vägede ülemaks määrati, oli see tema elu kõige uhkem päev. Oma sõduritelt ja vabariigi valvuritelt nõudis ta alati korrektsust ja tööle pühendumist. Siim ei kannatanud hiljaksjäämist või tööl nurisemist. Samas oli ta äärmiselt hoolitsev ning arvestas ülesannete määramisel alati sõdurite soovide ja vajadustega.
„Käes on aeg, milleks me igapäevaselt treeninud oleme. Tugevdame patrulli vabariigi piirialadel. Seega on alates tänasest krundi piires ööpäevaringne valve. Patrulli teete neljastes jagudes tunniajaste vahetustega. Küsimusi on?” Sõdurid raputasid päid. „Ei ole. Väga hea. Esimene jagu alustab, ja kui näete midagi kahtlast, teavitate mind sellest otsekohe,“ lõpetas Siim konkreetselt ja läks kindralstaapi.
Siim oli oma tööle nii pühendunud, et kindralstaabis ta tegelikult elaski. Tema kabineti ühe seina ääres oli suur tammetõrukoorest laud kaitseplaanide tegemiseks ja toa teises ääres väike voodi, kus vahepeal puhata. Siimul ei olnud peret ja tema ainsad sõbrad olid kaaskaitseväelased. Talle nii meeldis. Olla iga päev ja kogu aeg oma armastatud töökohas.
Toa keskel asus veel tugitool pisikese kohvilauaga, kus Siim armastas raamatuid lugeda, selle kõrval süntesaator. Siim oli pilli endale hiljuti ostnud. Juba väikse sipelgana tahtis ta hirmsasti mõnd pilli õppida, aga tema armeekindralist isa ütles, et see ei ole ühe sipelga jaoks kohane. „Sõdurid ei toksi pilliklahve,” kordas Siimu isa ikka ja jälle, kui poiss endale järjepidevalt sünnipäeva- ja jõulukingiks klaverit palus. Mõneks ajaks jättis Siim oma unistuse sinnapaika, aga muusikast loobuda ei suutnud. Ühel suvel, kui ta sõjaväe juures abilisena tööl oli, pani ta kogu teenitud palga süntesaatori ostmiseks kõrvale. Siimule tundus, et see on piisavalt lihtne pill, mille harjutamisega üksi hakkama saada. Ühtlasi sai süntesaatori kerge vaevaga isa eest ära peita. Süntekaga sai teha igasugu põnevaid helisid! Siim veetis pilliga tunde ja päevi ning mõnda aega oli see tema parim sõber. Ta avastas ka, et kõige rohkem meeldib talle katsetada erinevate helide kokkumiksimist ja tema peas hakkasid keerlema kõiksugu laulukatkendid.
Ühel päeval sattus Siimu isa tuppa astuma just hetkel, kui sipelgapoiss üht oma uut laulu harjutas. „Mis jamaga sa tegeled? Ma ju ütlesin sulle, et muusika ei ole sipelgasõduritele!” „Aga isa!” hüüdis Siim. Rohkem ta midagi öelda ei jõudnudki, sest isa oli juba süntesaatori haaranud ja selle pesast välja visanud. Siim tormas pillile järele. Süntesaator oli nii õnnetult vastu teravat kivi kukkunud, et enam see häält ei teinudki. Siim nuttis pikalt. Ei suutnud teda lohutada ema ega peatanud ta pisaraid ka isa käratused, et nutmine sipelgasõduritele ei sobi.
Kas Siim leiab tee tagasi muusika juurde saab lugeda juba raamatust, kus kokku 10 297 sõna lugemisrõõmu :)